Esimene sõit, loom kapist välja.

Rattakastid tehti tühjaks ja vajalikud sõlmed korda, mina pesin voki isegi vannis puhtaks. Kuna kodus läks kiireks, siis tuli paras hulk mustust siia kaasa. Vahetasin ka keti ja rehvid ära.
Kell 14.00 oli sooja ca +18, puhus keskmise tugevusega tuul. Mere ääres ilma selleta ei saagi.
Paar kilti ranniku äärest keerasime paremale mäkke. Tee keris vaikselt üles ja rahulikust kerimisest sai peagi mõne jaoks kõva pähkel. Siiski oli aega ka ümbruses kasvavaid korgipuid imetleda, Pait korjas teeservast Maiu jaoks lubatud käbi. Mis teema selle käbiga oli seda teavad Pait ja Trebla paremini :-)
Kui tee laskuma hakkas, sai kiirused üles kruvitud, aga pidu kauaks ei olnud. Sain just hea tunde sisse, et kurve painutada, kui järsku ühest kiirest kurvist väljudes teel käpatäis kive oli. Teha polnud midagi, pidi üle sõitma. Käis plõks ja järgnes õhususin, tagarehv oli tühi. Rehvi külgseinas oli auk. Panin uue õhukummi sisse, aga see hakkas august välja ronima. Õnneks oli Tõnisel kaasas musta isoleerpaela, millega mantli seest ära polsterdasin ja siis õhukummi ettevaatlikult sisse panin. Täis pumbates jälgisin vaid, et õhku liiga palju poleks.
Olin korarustel ettevaatlikum, kui muidu ja liikusime tagasi kodu poole. Teised otsustasid sealt edasi rannikut mööda Gibraltari poole sõita. Kuna ma probleemivabalt sinnani hakkama sain, siis otsustasin edasi ka proovida. Kuidagi ei tahtnud vaid 1 tunniga piirduda. Õnneks paik pidas vastu ja sain koos teistega sõidu tehtud. Kokku tuli 51 km, 590 tõusumeetrit ja kadus 1500 kalorit.
Kodus selgus ka tõsiasi, et sooja veega labistada ei tohi. Sain rahulikult dušši all käidud ja habe aetud, teises dušširuumis käis ka keegi ja järgmised olid juba soojast veest ilma. Pait võttis seepeale kruvikeeraja ja seadis soojaveeboileri maksimum kuumusele, et ette köetud vett rohkem oleks.
Oli vaja veel poes käia, et söögikraami tuua, TomTom juhatas meid Esteponas asuvasse Carryfouri. Käru sai korralikult täis ostetud ja sealt ei puudunud ei apelsiinid ega SanMiguel. Arve oli igatahes 100 eurot.
Poest väljudes avastasin, et kell on halastamatult kihutanud ja Olts&Co maanduvad peagi. Lendasin kiirelt ja panin rahva maha ning kihutasin Malaga poole.
Kuigi kihutasin 150-ga ei olnud ma siiski kõige kiireim kärbes. Tihti jäin ikka kohalikele bemmidele jalgu. Muide kiiruspiirang siinsel kiirteel on 120 km/h. 2 korda pidin kiirteemaksu tasuma, seega ühe otsa läbimiseks kulus 100 krooni lisaks, aga kõrvalteed oleksid liiga aeglased olnud.
Olts helistas, kui ma olin umbes poolel teel. Liikusin madallennul edasi ja nuputasin kuidas lennujaamas üksteist tabada. Geps juhatas mind terminal 2 asemel hoopis mingisse cargo terminali ja juba teist korda lennujaamale ringi peale tehes otsustasin sisetunde järgi sõita. Kusagil paistsid parklad ja rendiautode read, keerasin sinna. Oltsile ütlesin, et otsigu rendifirma üles ja otsigu sealt ohutuledega autot. Üllatuseks see toimis kiirelt ja hetke pärast olid 3 matkaselli mul autos.
Teel selgus, et nad olid hommiklu Riias lennukist maha jäänud ja seejärel hädatapuna ülikallilt läbi Stockholmi Malagasse lennanud. Ühe otsa pilet läks maksma sama palju, kui edasi-tagasi piletid kokku. Julm.
Igatahes olid nad üsna frustreeritud, pealegi polnud neil süüa ega juua. Trebla ja Janis ootasid neid vaid ühe viineriga :-)
Meie toas said kõik kõhud täis ja tuju parandamiseks ka kõhutäie õlut. Toas polnud tundagi, et tegelikult oli seljataga 58 tunnine autosõit ja seejärel ka veel 2 tunnine treening. Ülar veel imestas, kui raske Oltsil, Kristjanil ja Erol oli. Pidid nad ju terve päeva lennukis veetma, sööma ja jooma, tõsine kannatus ju :-))))
Vaikselt pudenesid mehed vooditesse, mina teiste seas. Kui voodisse heitsin kuulsin, et teised ka lahkusid. Hommikul kell 07.00 on plaan Trebla ja Paiduga jooksma minna. Küll uni tuli kähku.