Tasasel maal on alati võimalus ümber mõelda.

Jäin hommikul minutikese kauemaks, sest otsisin võtmeid, aga Trebla jõudis juba tervet maja alarmeerida ja alt uksekella anda. See lärmab nii kõvasti, et võimatu on ka kõige raskema unega mitte kuulda. Noomisin teda nagu jaksasin ja lubasin järgmisel hommikul tema toakaaslased ka üles ajada.
Tuul oli kõva ja rattasõit tõotas tulla huvitav. Jooksime rannas pool tundi ja seejärel nagu ikka ruttasin hommikusööki valmistama. Sel korral siis kaerahelbeputru. Olts&Co pääsesid lõpuks poodi toiduvarusid täiendama.
Kell 11.00 olid meie maja 5 vaprat teel, Ülar ja Maris liitusid teistega.
Küll oli mõnus Tariffa poole sõita, kiirus oli ilma pingutamata üle 40 km/h. Oli selge, et see kaua ei kesta. Eelmisel päeval leidsime märke, mis hoiatasid ratturitest teel, seega oli meiega arvestatud ja seda ringi vaatama läksimegi. Saime mõnedest küladest läbi ja imetlesime parajasti apelsiinikasvatust, kui hooga metseakarjast mööda põrutasime. 2 suuremat siga ja kari poegi. Vaevalt, et sellises kohas ja sellise välimusega kodusigasid hulgub. Igatahes jäime neid vähekeseks uudistama ja klõpsisime pilte. Õnneks meid ei rünnatud.
Edasi panime ühe pöördega puusse ja sattusime surnuaeda. Kuna meil sinna veel kiiret ei olnud, siis pöörasime otsa ümber ja sõitsime tagasi.
Järgmine ristmik oli see, mida me otsisime. Tee näitas Castillas de la Frontera peale. Tundus tõusu moodi olevat. Kuna plaanis oli tasane trenn, aga jube kihk oli ikka näha mis seal on, siis otsustasime vaadata, mis ees ootab.
Kui tee juba üles suundus, siis otsustati jälle järgmise kurvi taga otsustada, lõpuks läks ikka nii, nagu alati :-)
Tipus oli vana kindlus, milles huvitav-huvitav asusid eluruumid ja isegi hotell. Selline väike linnak, aga kõik kindluse sees.
Tegime mõned klõpsud pilte ja otsustasime teisele poole alla sõita. Teeservas oli küll tupiku märk, aga keegi oli seda värviga tuuninud ja me mõtlesime, et vahepeal on tee juurde tehtud. Tee oli küll olemas, aga läks üle kruusaks. Egas midagi, tuli pool tõusu tagasi sõita.
Ülevalt nüüd juba õigele poole laskudes oli tuul nii tugev, et väntsutas tugevasti. Tulid kurvist kallutades ja tuul pahvatab sulle uuest suunast vastu, üsna ärevaks tegi, aga kurvid olid mõnusad ja innustasid kihutama.
Alla jõudnud hakkasime vaikselt kodu poole painutama. Alguses oli veel veidi lõbus, aga peagi sai pidu otsa. Tugev tuul, mis meid seni 60 km toetanud oli hakkas vastu puhuma.
Jõudsime ka kiirtee laadsele teelõigule, millel tegelikult ratturitel täiesti lubatud liikuda on, aga siiski 100 km/h piiranguga teel kihutavad autod üle 120 km/h ja vahel üsna lähedalt. Keegi küll pahatahtlikult lähedalt ei sõitnud, aga kui sattusid 2 autot samal ajal mööduma, siis polnud ju midagi teha. Kõige ohtlikumad olid teele pealesõidud, siis võis ju teise külje alt ka auto hooga tulla.
Tuulega oli ju niigi jama, nüüd liiklus ka veel.
Kepsa hakkas väsimuse märke näitama ja Paidul oli põlvega probleeme. Olime kõik hanereas ja võitlesime tuulega. Viimane 40 km lõi kõik numbrid upakile, mis enne kellal olid.
Koju me igatahes jõudsime. Kokku tuli 101 km millest tõusumeetreid oli ikka veidi üle 1000, keskmine pulss läks 140 peale.
Teised seisid maja ees ja läksid veel peale sõitma. Ajaliselt vist sõitsid isegi kauem, kui meie.
Peale pesemist käisime toiduvarusid täiendamas ja pärast õhtusööki istusime tunnikese netis. Ülar pidas samal ajal Oltsi toas kartulikrõpsude ja pähklitega õlledieeti :-))